Tel: 533 599 66

Implantatsiooni tüsistused

Peale operatsiooni

Operatsioonijärgselt võivad patsiendid tunda valulikkust ja vähest turset operatsioonipiirkonnas. See on paari päeva kuni nädala jooksul mööduv. Kui valu ja turse on ulatuslikumad, algavad paar päeva hiljem või progresseeruvad, võib tegemist olla implantaatsioonihaava operatsioonijärgse põletikuga, mis halvimal juhul lõppeb implantaadi eemaldamisega. Sellised tüsistused esinevad väga harva tänu steriilsele instrumentide ja operatsioonipiirkonna ettevalmistusele.

Väga harva esinevateks tüsistusteks võivad olla ka operatsiooni käigus tekkida võivad närvide kahjustused, mis võivad esile kutsuda hilisemaid tundlikkuse häireid ning veresoonte kahjustusi, mis võivad tekitada suurenenud veritsust ning üliharva ka eluohtlike verejookse ja hemoraagiat. Veel on oluline säilitada piisav vahemaa põskoopa ja implantaadi vahel, et vältida tulevikus ülemiste hingamisteedega seotud probleeme. Selleks, et vältida selliseid probleeme, on oluline implantatsiooni planeerimise faasis koguda võimalikult palju informatsiooni nende anatoomiliste struktuuride  asukoha kohta.

 

Implantaadi varajane kaotus

Implantaadi varajane kaotus (enne restauratsiooniga laadimist) võib olla tingitud infektsioonist, implantaati ümbritseva luu traumast operatsiooni ajal, liiga varajasest laadimisest või mikroliikumistest ajal kui peaks toimuma luustumise protsess.  Sellele on iseloomulik, et implantaat muutub liikuvaks juba enne laadimist ning on tihti lihtsasti eemaldatav. Sel puhul tuleks implantaat eemaldada ning oodata piirkonnas luu ja pehmete kudede paranemist. Alates 6-8 nädalast võib uuesti implantatsiooni protseduuri korrata. 

 

Üheks kõige levinumaks pikajaliseks probleemiks implantaatide puhul on implantaati ümbritseva pehme koe põletik - mukosiit. See on tingitud kehvast suuõõne hügieenist. Samad bakterid, mis võivad ümbritseda hambaid ja seal põletikku tekitada, võivad koloniseerida ka implantaadi pinna. Sellega kaasneb põletikureaktsioon, millega kaasneb implantaati ümbritseva limaskesta punetus, veritsus, valulikkus või ebameeldiv sügeluse tunne, turse (samad tunnused, mis hammaste ümber on gingiviidi puhul). Kui see seisund jätta tähelepanu ja ravita, võib see edasi areneda periimplantiidiks. Sel puhul kaasneb põletikule ka juba luukadu implantaadikruvi ümber. Lõpuks võib seisund areneda nii kaugele, et implantaati ümbritsev luu kaob ja implantaat muutub liikuvaks.

 

Implantaadi ümbritseva pehme koe põletiku esimeseks nähuks võib olla igemete suurenenud veritsus harjamisel ja niiditamisel. Koheselt pärast implantaadi asetamist võib esineda vähest veritsust, kuid kui see tekib kuid või aastaid hiljem, on see märk põletikulistest muutustest. Veel võib esineda lokaalset turset, halba hingeõhku või maitset, implantaadi, silla või katteproteesi muutumist liikuvaks.

Selleks, et võimalikult vara avastada ja ravida taolisi muutusi, tuleb regulaarselt pöörduda oma hambaarsti või hügienisti vastuvõtule korraliseks kontrolliks. Kui märkate ise mõnda nendest muutustest, tuleks võimalikult varakult oma arsti vastuvõtule pöörduda.

Mukosiidi ja periimplantiidi ravitakse professionaalse puhastuse abil, eemaldades implantaadi pinnalt bakteriaalsed ladestused. Lisaks võib kasutada bakterite vastast suuloputust või geeli ning mõnel juhul tuleb tarvitada ka süsteemseid antibiootikume. Nagu gingiviidi puhul, on ka mukosiidi korral põletikulised muutused õigeaegse ja põhjaliku raviga taaspöörduvad. Kui periimplantiit on aga kaugele arenenud, tuleb mõnikord kasutada kirurgilist lahendust, et implantaadi pinda puhastada või halvimal juhul implantaat eemaldada.


Loe täiendavalt juurde: